Ma ei tea, mis sellest tuleb. Ja kas üldse tuleb. Esialgu huvitab mind ennastki, kuivõrd selline veebi mõtete talletamise võimalus mind motiveerib ja distsiplineerib. Tegelikult ju tahaks end kuidagi läbi aja kulgemas näha. Ma ju tean, et mõningane muutumine on toimunud: näiteks naljad, mis veel mõned aastad tagasi tundusid igavad, mõjuvad nüüd hoopis teisiti. Ja kuna mälu mul suhteliselt sitt on, siis äkki see veebi raiutud rada mõneti selgitab mulle hiljem mu motiive ja mõlgutusorbiite. Praegu jäävad paljudest uitmõtetest konkreetselt mällu vaid mõned üksikud, suurem osa neist lihtsalt sulandub mu mingisse üldisse nägemusse asjadest.
Eks ma mõnes mõttes olen üsna hiljaks jäänud, sest suuremad sünnitusvalud, mis puudutavad üldinimlike teemade mõista püüdmist, on ilmselt möödas. Aga äkki siia blogisse talletub näiteks mõni idee mõnest raamatust, mida olen lugenud, ja see minu võrk, mille sinna ümber koon. Või ükskõik-mis juhuslik tähelepanek tänavalt, mis keskmisest mõjuvam. Ega alati ei tea, millisest väiksest mõttest võib hiljem välja kasvada mingi hoopis võimsam struktuur. Nii et see blogi on siin selleks, et mul oleks mu oma sahver. Selline, kust midagi lihtsalt võtta ja tarbida, või siis edasi kasvama panna.
Kui sellest algusest siin täna kasvabki välja järgnevus, siis ei saa seda nimetada kroonikaks. Loodetavasti mitte. Kui, siis väga tinglikult. Sest kroonika on toimunud sündmuste jada lihtsakoeline peegeldus, mulle aga meeldiks, kui mu postitused ise saaksid ühtlasi olla ka uue materjali, inspiratsiooni allikaks - et nad suudaks toita iseennast. Vastasel juhul kujuneb sellest kõigest siin mingi jama.

Näis.