Esteetikast veel.

Oma isikliku blogi loomisega seoses mõtlesin huvi pärast sirvida põgusalt ka mõningate kohalike staaride omasid. Siit-sealt kutsus lugema küll. Kurvakujuryytlit, ma kujutan ette, teab vist iga kohalik vähegi tõsisem blogija - talle lihtsalt viidatakse igal pool. Tähendab... ka mul tuleb ette hetki, kus tundub, et liiga paljud asjad on sitasti. Nukrust tuleb ette. Oo, ma tean, mis on nukrus! Aga Ryytli keiss on minu arvates absoluutselt uus tase. Just äsja, 16. septembril on ta kirjutanud muuhulgas nii:

"Laste sigitamine, rasedus, imetamine ja imikute ninnunännutamine on vulgaarsuse kvintessents. Läheb samasse ritta masturbeerimise, situmise ja suremisega. Vahel tabab mind peldikus selline post-coitum kurbusele sarnanev tunne, et pisarad tahavad silma tulla."

See algus kõlab ju küll poliitiliselt umbes sama korrektselt, nagu "NEEGER!" Ühendriikides :D Aga mõninga kaalutlemise järel olen ma peaaegu kindel, et pole olemas suurema karmavõlaga inimest, kui see, kellele sittumise ebaesteetilisus pisarad silmist välja võtab. Ma päriselt ei usu, et on olemas nukrameelsemat inimest, kui see, kes näiteks mõtleb oma järjekordse peldikukülastuse eel, et no tänase niigi suure masendusega ei saa ma endale lubada rohkem, kui MAKS pool junni!

Ehm... viimane aeg, et dieedid ei reguleeriks pelgalt seda, mis sisse õgime, vaid ka seda, mis ja millal persest välja tuleb. Innovatiivne. No miks mitte alustada näiteks sellest, et pärast kuut õhtul ei mingit sittumist.

Sedalaadi rahulolematusest lugedes libises mu mõte tagasi väikese alienpoisi teemale - sellele, millised võivad olla tema sirgumisega kaasnevad hingelised vaevad. Pole ju näiteks välistatud, et ei peagi paika mu hiljutine hüpotees, et marslasel ja inimloomal on esteetilisusest oluliselt erinev arusaam. Võib-olla peavad ka sisalikud esteetilisuse musternäidiseks just peenes proportsioonis inimolendit. Kuidas peab siis sisalikuemme oma teiseikka jõudma hakkavale põngerjale, kelle elutoa seinal ripuvad Jon Bon Jovi ja Samantha Foxi postrid, ütlema, et klassikaliste ilustandardite järgi oled sa tõesti üks paras kirvenägu, aga et ilu on vaataja silmades ja üleüldse... sisemine ilu on kõigest üle.

Millised nooruspõlve piinad!

Mis paneb omakorda meenutama asjaolu, kuivõrd paljude retside lapsepõlvest on oletatavalt leitud nende hilisemate tapatööde algpõhjused. Ma mäletan, et vähemalt üks kord on kuskil juhtunud, et koolitulistamise peategelane valib oma ohvriteks esmajoones need kaasõpilased, keda peetakse kenaks ja kes on populaarsed. Äkki ka käputäie tulnuksisalike inimpõlgliku frustratsiooni ("Alien" + järjed eksju) taga oli hoopis kadedus, ei muu.

"Kärva, iludus!"

Siit edasi libiseb mõte muidugi kohe teistegi väliselt mittetäiuslike lapsepõlve peale. No näiteks Freddy Krueger või Kapten Hook (Konkskäsi) juunior. Millised põlglikud pilgud juba kapteni emale sünnitusmajas osaks saavad, kui seda väikse, peaaegu nunnu, aga siiski värdja konksuga imikut nähakse! Ja mis nooruspõlv see kaptenile on, kui tema põhiroll on olla sõprade riietele nagiks, aidata kraavi läinud autot välja tõmmata või asendada ehitusel kraanat, kui see on katki.

Tagasi tulles esteetiliste kategooriate ja Kurva Ryytli juurde, on pisut kahetsusväärne, et ta endale oma suhtelises stiilipuhtuses mõningaid põhimõttelisi maitsevääratusi lubab. Pole olemas võikamat kontrasti, kui sõgeda Savisaarepõlguse üle ironiseerimine (vt. Sõnastiku alt "Savisaar ja Putin") päevikus, mis väärtustab eelkõige aristokraatiahõngulist esteetikat, tsiteerib rohkelt budismi ja taunib materialismist ja pealiskaudsusest töntsistunud inimlooma. Fuck! Selline okse keset üldiselt väga loetavat blogi tuletab meelde, kuivõrd inimesed me ikkagi kõik oleme. Väikse tähega. Ma ise pole oma mõlgutustelt enamjaolt just kuigi aristokraatlik ja inimülene: näiteks mõtlesin ma eile trennist tulles, kuidas mulle ei meeldi koerad, kellel on püstine tuttsaba, sest nad näevad oma palja persega välja, nagu tahaks nad 24/7 taha keeratud saada. Sellegipoolest meeldib mulle mõelda, et vähemalt kuskil mu ümber on neid, kes on oma arenguteel suutnud tõusta inimlikust labasusest kõrgemale. Ja mitte läbi kibeduse, vaid just nii - kuidagi aristokraatlikult ning väärikalt. Aga Ryytli Savisaarekäsitlust lugedes ma enam nii resoluutselt ei välistaks, et kord võib ta siiski astuda muuseumiriiulite vahel hõljuva tütarlapse juurde ja lausuda: "Tere. Käid sa siin tihti? Ma arvan, et ma tahaks sind praegu perse keppida".

Sitast veel. Ma ei jaga selles osas Ryytli põlgust. Vastupidi, oleksin võlutud, kui keegi sittumisele loomingulis-teaduslikult läheneks ja oma tähelepanekuid üksikasjalikult, professionaalselt, tõelise kirega dokumenteeriks. Nõnda aasta-aastalt kasvaks kogemus ja ma arvan, et virtuoos, kes nt. analoogselt meteoroloogidega suudaks esitada enam-vähem adekvaatse viie päeva prognoosi - oma fekaalide kaalu ja kuju kohta, oleks vähemalt siin Balti regioonis tõsine hitt. No nagu kiiking või midagi.

Aga üldiselt on kurvakujuryytel väga hea. Ja shoulddrinkmore muidugi.