Kui ma tööle sõites või sealt naastes trollis parajasti ei maga, silmitsen ma ümbritsevaid inimesi. Päevast päeva ajaliselt enamvähem graafikus püsides hakkan ma vähehaaval ära tundma ja mäletama neid, kelle päevane liikumisrütm ja marsruut minu omaga kattub. Mõnes mõttes on nad justkui minu kamp, kes tulevad või lähevad minuga koos.
See vuntsidega mees tuleb peale Kullerkupu peatuses. Tekstuur ta näos on pisut räsitud ja karune, mis paneb oletama, et ilmselt töötab ta kuskil ehitusel või remonditöökojas. Aga ilme on tal alati nii mitte-eestlaslikult sõbralik ja soe.

Muidugi ta ei tea, et ka tema aitab mind ärgata.

See Courteney Coxilike näojoontega kolmekümnendates naine Koidu peatusest on aga väike mõistatus mu jaoks. Huvitav, kas tema alati-nii-neutraalne tõsine ilme peegeldabki kõike, mis temas on? Või on see tema trollinägu? Kuid isegi tema emotsioonitu näo jooned köidavad mind. Ma ei tea, võib-olla ma kujutan ette, et kui ta naeratab, siis teeb ta seda sama tütarlapselikult ja sädelevalt, nagu Monica "Sõprades".

Tööle minnes olen ma selles mõttes täpne, et jõuan praktiliselt alati sama trolli peale. Varem sõitsin ma regulaarselt viis minti varasemaga. Ja vahel tunnen ma kerget nostalgiat endise maailma järgi, mille teljeks oli see varasem troll. Kaotasin ma ju vahetusega mõned näod... näiteks tolle lüheldase jässaka keskealise mehe Nurmenukust, kelle sokuhabe, armiline näonahk ja kurjad pilusilmad moodustavad saatanlikeima profiili EVER! (Kui tüütu võib olla see igahommikune saba püksi toppimine ja sarvenukkide viilimine...). Naine, alati ta kõrval, on ehtperenaiselikult pisut volüümikas, malbe, täiesti tavalise välimusega. Millise võluv kontrast, milline võluv paar!

Hubased võõrad...

Aga võib-olla ei näe ma Luciferi enam kunagi, sest viis minutit varem end uksest välja sundida on minu jaoks robustselt vägivaldne kogemus.

Käin tast mööda need viis minutit. Igavesti.