Kellel meist poleks igapäevaelus ette tulnud piinlikke hetki - selliseid, kus on tunne, et tahaks parem maa alla vajuda ja sinna jäädagi. Eriti kipuvad meelde jääma need apsud, mille tunnistajaks saab keegi, kes meile just parajasti silma on jäänud. Tuttav siis või võõras. Klassikalised on muidugi juhtumid, kus a la koperdatakse kedagi silmanurgast kõõritades prügikasti otsa või sõidetakse rattaga kaljult alla.

Täna otsustasin ma avada oma blogis ka väikese nõuandenurgakese. Mis seal salata - fännikirjade laviinis, kus muidu valdava enamuse moodustavad tütarlaste siivutud läkitused ettepanekuga "veidi lõbutseda", on selgel teisel kohal murekirjad. "Kuidas aru saada, et ma talle meeldin?", "Appi, mu mees on arvutisõltlane!" - tüüpiline. Just täna hommikul otsustasin, et need kõige-kõige põletavamad ja levinumad mured peaks mu postitustes aeg-ajalt käsitlemist leidma.

Niisiis tüüpiline probleemne olukord: ootamatult tatine nina.

On üks järjekordne hommik, mil loksute trollis tööle ja Teie vastasistmel leiab koha üks juhuslik kaunitar. Kui pilkudemäng algab, teate Te muidugi, kuidas alustada - Teie pilk lahkub mõneks ajaks temalt ja kompab veidi põlglikult "ühistransporti" enda ümber, sest on see ju üks kahetsusväärselt tobe eksitus, et siia labasuse keskele üldse sattunud olete... aga no just TÄNA juhtus see auto ju katki minema. Deem!
Sissejuhatuspingutus tehtud, ohkate te vargsi sügavalt, kui ootamatult lurtsatab ninasõõrmest välja koll.

Nii. Kuidas nüüd käituda, teades, et Teile on parasjagu suunatud miss universumi kohkunud pilk? Sellist olukorda on muidugi pisut keeruline otseselt enda kasuks pöörata, aga kogenud amatöörpsühholoogi ja eluvaatlejana julgen kinnitada, et selline lahing on võimalik vähemalt viiki mängida.

Niisiis ripub Teil ninast löga... mis Teie üldiselt cooli olekuga kuigivõrd ei harmoneeru. Kui Te nüüd rabelema hakkate ja paaniliselt tatti ninasse tagasi üritate tõmmata, näib see kõrvaltvaatajale tobeda eituse ja põgenemisena. Samuti on tobe (ja lapsik) tõmmata rabistades varrukaga üle nina. Kõige tähtsam on säilitada rahu. Võib-olla kõlab see pisut uskumatultki, aga parim variant on teha mitte midagi. Ülirahulikus reageerimises on nimelt teatav budaelement - see avab kõrvaltvaatajale Teie teise, niiöelda pehmema poole, olles vaimse tasakaalu ja sisemise rahu tõeliselt ehedaks demonstratsiooniks.
Kindlasti ei tohiks selles kohas üle mängida - pärast kolliintsidenti lihtsalt sõrmed vaheliti kuklale sõlmida ja istmetoele nõjatudes õndsalt naeratada mõjub võltsilt. Pealegi oleks taoline eufooriasegune rõõm vähem buda.