"Ka pime kana leidis t*ra!" - umbes selliselt kõlaks meie populaarseima uudisteportaali pealkiri ühe vaegnägijast naise tuhkatriinulikule meheleminekuloole.

High five, DELFI!

Seoses Iraani hiilivate edusammudega tuumarelva soetamisel olen viimasel ajal üha rohkem hakanud mõtlema Eesti vastavatele ambitsioonidele. Mõneti on see mulle isegi juba praegu ohtlik, kuna korduvalt on juhtunud, et unustan transiseisundis hommikul hambaid pesta (bakterid! KAARIES!) või löön pea vastu uksepiita ära... mitu korda järjest.

Selge on see, et esialgu puuduvad meil võimalused soetada tuliuus pomm. Sel juhul tuleks vaadata aftermarketi poole. Kindlasti on mõnel suurriigil üle paar pommi, mis esimesel katsel ei lõhkenud. Või kui lõhkesid, siis tegid oodatust väiksemat pauku. Meie inseneridel on piisavalt potentsiaali, et neist räbalatest viimane välja pigistada. Pealegi kui pommi plahvatusvõimsus on küsimärgi all, on võimalik kasutusele võtta täiendavaid meetmeid, tagamaks ikkagi märkimisväärset purustusjõudu. Näiteks võib pommi visata kõrgemalt.

Kui sihtmärkidest rääkida, siis tuleb eraldi prioriteedina loomulikult käsitleda Läti taltsutamist. Jah, praegusel hetkel pole meil veel tõsiselt võetavaid lennukeid, mis suudaksid kanda ja heita tuumapomme. Ning katapuldid on vanad - nendega võib lennata Tallinna peale kogemata (see idee ei läheks meil ilmselt rahvahääletusel tallinlaste vastuseisu tõttu läbi). Lahendus oleks vinnata pomm Munamäe tippu ja lükata siis Läti poole veerema. Sel juhul lisanduks tuumaplahvatusele Riia kalatööstuskvartalis ka see kahju, mida teeb mürakas veeredes, lapikustades teele jäävaid pahaaimamatuid lätlasi kõige multifilmilikumal kombel.

Tuumarelva omava riigi üks olulisemaid know-how´sid on loomulikult marketing e. kuidas tuumaargumenti kehtestada suudetakse. Kahtlemata on üks võimalustest minna Venemaa teed, ähvardades otse, et pomm võib meie enda käte vahel lõhkeda ja saaste selle tagajärjel levida üle terve maailma. Turunduse teine dimensioon oleks kaudsem, alateadlik manipuleerimine: tuumakohvri asemel oleks meie presidendiga kaasas tuumakilekott. T-Marketi oma. Suure "T"-ga nagu Tuumapomm. Pärast K-kohukese hiljutist skandaali oleks sedalaadi vihjed rahvusvahelise avalikkuse jaoks kahtlemata mõjuvad.

Kust saada vabu vahendeid tuumaarsenali soetamiseks? Siin on tegelikult Rohelised juba lahenduse välja pakkunud, aga ma lihtsalt kordan lühidalt üle: pensionäride kohustusliku massilise ümberõppe (võib-olla on siiski vaja ka mõni organisiirdamine vms teha, eks näis) raames tuleb nad koolitada/modifitseerida fotosünteesivõimelisteks. Selle saavutamisel väheneks drastiliselt pensionäride vajadus riiklike toetuste järgi, vabaneva ressursi saaks aga koheselt suunata võidurelvastumisse.

Ja rahvusvahelised sanktsioonid meid ei hirmuta - nad teavad, mis neist saab, kui me oma põlevkivikraanid kinni keerame.

John Smith says:
mõtlen siin, et peaks enda nime ajalukku kirjutama. Esialgu alustan 18 meetri jooksu maailmarekordiga. Kui trenni edasi teen ja rohkem joosta jõuan, siis võtan ehk kolmanda kümne ka meeterhaaval ette. 31 ja 32 meetri jooksu MR on ka minuteada siiani püstitamata

Jack Johnson says:
anna aga minna. nii on võimalik päris palju rekordeid teha
Jack Johnson says:
ja väga suur põld on veel ees eri alade kombineerimises. miks vaid 10-võistlus? aga 11-võistlus? 8 ja 4 võistlus?

John Smith says:
pealtnägijas tembeldataks see kindlalt eesti nokiaks. Saaksin kuulsaks ja siis kõik endised kursakaaslased ajaksid rinna kummi ja ütleksid: "ma tunnen Teda"

Jack Johnson says:
ja mina ütleks SL õhtulehele: teadsin alati, et Johnis on sädet

John Smith says:
jaa... sellisel mitmevõistlusel on kindlalt perspektiivi. Kui nats ideed edasi arendada, võib tulla isegi 8-võistlus 16 alaga. Lihtsalt iga ala saab teha maksimaalselt poole jõuga. Siis 16x0,5=8

John Smith says:
mulle on muide juba pikemat aega imponeerinud kujutluspilt nt. viieteistkümnekhüppest

Jack Johnson says:
selgitad ehk?

John Smith says:
kolmikhüppe edasiarendus kehaliselt arenenumatele

John Smith says:
minu arust igast spordivõistlused kipuvad elust võõrandama - no mis kettaheide jms jama. Praktiline kasu puudub. Põhiline on see, et iga sportlane peaks enda järelt ära ka koristama. Kui ikka tahad sinna liivakasti hüpata, siis teed pärast korda ka rsk. Muidu ongi harjund, et kõik tehakse tema järelt ära. Ja kui viskad selle vasara, siis ei jäta seda songerdatud maad niimoodi, vaid lähed jooksed ja teed korda
John Smith says:
lõpptulemus oleks siis meetrid+aeg+stiilipunktid (kui korralikult korras)
/---/
John Smith says:
kui keegi küsib, miks ma nii lolli juttu räägin, siis ma vastan, et seda õpetas mulle tartu ülikool.

Kellel meist poleks igapäevaelus ette tulnud piinlikke hetki - selliseid, kus on tunne, et tahaks parem maa alla vajuda ja sinna jäädagi. Eriti kipuvad meelde jääma need apsud, mille tunnistajaks saab keegi, kes meile just parajasti silma on jäänud. Tuttav siis või võõras. Klassikalised on muidugi juhtumid, kus a la koperdatakse kedagi silmanurgast kõõritades prügikasti otsa või sõidetakse rattaga kaljult alla.

Täna otsustasin ma avada oma blogis ka väikese nõuandenurgakese. Mis seal salata - fännikirjade laviinis, kus muidu valdava enamuse moodustavad tütarlaste siivutud läkitused ettepanekuga "veidi lõbutseda", on selgel teisel kohal murekirjad. "Kuidas aru saada, et ma talle meeldin?", "Appi, mu mees on arvutisõltlane!" - tüüpiline. Just täna hommikul otsustasin, et need kõige-kõige põletavamad ja levinumad mured peaks mu postitustes aeg-ajalt käsitlemist leidma.

Niisiis tüüpiline probleemne olukord: ootamatult tatine nina.

On üks järjekordne hommik, mil loksute trollis tööle ja Teie vastasistmel leiab koha üks juhuslik kaunitar. Kui pilkudemäng algab, teate Te muidugi, kuidas alustada - Teie pilk lahkub mõneks ajaks temalt ja kompab veidi põlglikult "ühistransporti" enda ümber, sest on see ju üks kahetsusväärselt tobe eksitus, et siia labasuse keskele üldse sattunud olete... aga no just TÄNA juhtus see auto ju katki minema. Deem!
Sissejuhatuspingutus tehtud, ohkate te vargsi sügavalt, kui ootamatult lurtsatab ninasõõrmest välja koll.

Nii. Kuidas nüüd käituda, teades, et Teile on parasjagu suunatud miss universumi kohkunud pilk? Sellist olukorda on muidugi pisut keeruline otseselt enda kasuks pöörata, aga kogenud amatöörpsühholoogi ja eluvaatlejana julgen kinnitada, et selline lahing on võimalik vähemalt viiki mängida.

Niisiis ripub Teil ninast löga... mis Teie üldiselt cooli olekuga kuigivõrd ei harmoneeru. Kui Te nüüd rabelema hakkate ja paaniliselt tatti ninasse tagasi üritate tõmmata, näib see kõrvaltvaatajale tobeda eituse ja põgenemisena. Samuti on tobe (ja lapsik) tõmmata rabistades varrukaga üle nina. Kõige tähtsam on säilitada rahu. Võib-olla kõlab see pisut uskumatultki, aga parim variant on teha mitte midagi. Ülirahulikus reageerimises on nimelt teatav budaelement - see avab kõrvaltvaatajale Teie teise, niiöelda pehmema poole, olles vaimse tasakaalu ja sisemise rahu tõeliselt ehedaks demonstratsiooniks.
Kindlasti ei tohiks selles kohas üle mängida - pärast kolliintsidenti lihtsalt sõrmed vaheliti kuklale sõlmida ja istmetoele nõjatudes õndsalt naeratada mõjub võltsilt. Pealegi oleks taoline eufooriasegune rõõm vähem buda.

Huvitav, mitu korda on juhtunud, et Bush istub kogemata tuumakohvri peale ja nupp läheb sisse?

Kui ma tööle sõites või sealt naastes trollis parajasti ei maga, silmitsen ma ümbritsevaid inimesi. Päevast päeva ajaliselt enamvähem graafikus püsides hakkan ma vähehaaval ära tundma ja mäletama neid, kelle päevane liikumisrütm ja marsruut minu omaga kattub. Mõnes mõttes on nad justkui minu kamp, kes tulevad või lähevad minuga koos.
See vuntsidega mees tuleb peale Kullerkupu peatuses. Tekstuur ta näos on pisut räsitud ja karune, mis paneb oletama, et ilmselt töötab ta kuskil ehitusel või remonditöökojas. Aga ilme on tal alati nii mitte-eestlaslikult sõbralik ja soe.

Muidugi ta ei tea, et ka tema aitab mind ärgata.

See Courteney Coxilike näojoontega kolmekümnendates naine Koidu peatusest on aga väike mõistatus mu jaoks. Huvitav, kas tema alati-nii-neutraalne tõsine ilme peegeldabki kõike, mis temas on? Või on see tema trollinägu? Kuid isegi tema emotsioonitu näo jooned köidavad mind. Ma ei tea, võib-olla ma kujutan ette, et kui ta naeratab, siis teeb ta seda sama tütarlapselikult ja sädelevalt, nagu Monica "Sõprades".

Tööle minnes olen ma selles mõttes täpne, et jõuan praktiliselt alati sama trolli peale. Varem sõitsin ma regulaarselt viis minti varasemaga. Ja vahel tunnen ma kerget nostalgiat endise maailma järgi, mille teljeks oli see varasem troll. Kaotasin ma ju vahetusega mõned näod... näiteks tolle lüheldase jässaka keskealise mehe Nurmenukust, kelle sokuhabe, armiline näonahk ja kurjad pilusilmad moodustavad saatanlikeima profiili EVER! (Kui tüütu võib olla see igahommikune saba püksi toppimine ja sarvenukkide viilimine...). Naine, alati ta kõrval, on ehtperenaiselikult pisut volüümikas, malbe, täiesti tavalise välimusega. Millise võluv kontrast, milline võluv paar!

Hubased võõrad...

Aga võib-olla ei näe ma Luciferi enam kunagi, sest viis minutit varem end uksest välja sundida on minu jaoks robustselt vägivaldne kogemus.

Käin tast mööda need viis minutit. Igavesti.

Esteetikast veel.

Oma isikliku blogi loomisega seoses mõtlesin huvi pärast sirvida põgusalt ka mõningate kohalike staaride omasid. Siit-sealt kutsus lugema küll. Kurvakujuryytlit, ma kujutan ette, teab vist iga kohalik vähegi tõsisem blogija - talle lihtsalt viidatakse igal pool. Tähendab... ka mul tuleb ette hetki, kus tundub, et liiga paljud asjad on sitasti. Nukrust tuleb ette. Oo, ma tean, mis on nukrus! Aga Ryytli keiss on minu arvates absoluutselt uus tase. Just äsja, 16. septembril on ta kirjutanud muuhulgas nii:

"Laste sigitamine, rasedus, imetamine ja imikute ninnunännutamine on vulgaarsuse kvintessents. Läheb samasse ritta masturbeerimise, situmise ja suremisega. Vahel tabab mind peldikus selline post-coitum kurbusele sarnanev tunne, et pisarad tahavad silma tulla."

See algus kõlab ju küll poliitiliselt umbes sama korrektselt, nagu "NEEGER!" Ühendriikides :D Aga mõninga kaalutlemise järel olen ma peaaegu kindel, et pole olemas suurema karmavõlaga inimest, kui see, kellele sittumise ebaesteetilisus pisarad silmist välja võtab. Ma päriselt ei usu, et on olemas nukrameelsemat inimest, kui see, kes näiteks mõtleb oma järjekordse peldikukülastuse eel, et no tänase niigi suure masendusega ei saa ma endale lubada rohkem, kui MAKS pool junni!

Ehm... viimane aeg, et dieedid ei reguleeriks pelgalt seda, mis sisse õgime, vaid ka seda, mis ja millal persest välja tuleb. Innovatiivne. No miks mitte alustada näiteks sellest, et pärast kuut õhtul ei mingit sittumist.

Sedalaadi rahulolematusest lugedes libises mu mõte tagasi väikese alienpoisi teemale - sellele, millised võivad olla tema sirgumisega kaasnevad hingelised vaevad. Pole ju näiteks välistatud, et ei peagi paika mu hiljutine hüpotees, et marslasel ja inimloomal on esteetilisusest oluliselt erinev arusaam. Võib-olla peavad ka sisalikud esteetilisuse musternäidiseks just peenes proportsioonis inimolendit. Kuidas peab siis sisalikuemme oma teiseikka jõudma hakkavale põngerjale, kelle elutoa seinal ripuvad Jon Bon Jovi ja Samantha Foxi postrid, ütlema, et klassikaliste ilustandardite järgi oled sa tõesti üks paras kirvenägu, aga et ilu on vaataja silmades ja üleüldse... sisemine ilu on kõigest üle.

Millised nooruspõlve piinad!

Mis paneb omakorda meenutama asjaolu, kuivõrd paljude retside lapsepõlvest on oletatavalt leitud nende hilisemate tapatööde algpõhjused. Ma mäletan, et vähemalt üks kord on kuskil juhtunud, et koolitulistamise peategelane valib oma ohvriteks esmajoones need kaasõpilased, keda peetakse kenaks ja kes on populaarsed. Äkki ka käputäie tulnuksisalike inimpõlgliku frustratsiooni ("Alien" + järjed eksju) taga oli hoopis kadedus, ei muu.

"Kärva, iludus!"

Siit edasi libiseb mõte muidugi kohe teistegi väliselt mittetäiuslike lapsepõlve peale. No näiteks Freddy Krueger või Kapten Hook (Konkskäsi) juunior. Millised põlglikud pilgud juba kapteni emale sünnitusmajas osaks saavad, kui seda väikse, peaaegu nunnu, aga siiski värdja konksuga imikut nähakse! Ja mis nooruspõlv see kaptenile on, kui tema põhiroll on olla sõprade riietele nagiks, aidata kraavi läinud autot välja tõmmata või asendada ehitusel kraanat, kui see on katki.

Tagasi tulles esteetiliste kategooriate ja Kurva Ryytli juurde, on pisut kahetsusväärne, et ta endale oma suhtelises stiilipuhtuses mõningaid põhimõttelisi maitsevääratusi lubab. Pole olemas võikamat kontrasti, kui sõgeda Savisaarepõlguse üle ironiseerimine (vt. Sõnastiku alt "Savisaar ja Putin") päevikus, mis väärtustab eelkõige aristokraatiahõngulist esteetikat, tsiteerib rohkelt budismi ja taunib materialismist ja pealiskaudsusest töntsistunud inimlooma. Fuck! Selline okse keset üldiselt väga loetavat blogi tuletab meelde, kuivõrd inimesed me ikkagi kõik oleme. Väikse tähega. Ma ise pole oma mõlgutustelt enamjaolt just kuigi aristokraatlik ja inimülene: näiteks mõtlesin ma eile trennist tulles, kuidas mulle ei meeldi koerad, kellel on püstine tuttsaba, sest nad näevad oma palja persega välja, nagu tahaks nad 24/7 taha keeratud saada. Sellegipoolest meeldib mulle mõelda, et vähemalt kuskil mu ümber on neid, kes on oma arenguteel suutnud tõusta inimlikust labasusest kõrgemale. Ja mitte läbi kibeduse, vaid just nii - kuidagi aristokraatlikult ning väärikalt. Aga Ryytli Savisaarekäsitlust lugedes ma enam nii resoluutselt ei välistaks, et kord võib ta siiski astuda muuseumiriiulite vahel hõljuva tütarlapse juurde ja lausuda: "Tere. Käid sa siin tihti? Ma arvan, et ma tahaks sind praegu perse keppida".

Sitast veel. Ma ei jaga selles osas Ryytli põlgust. Vastupidi, oleksin võlutud, kui keegi sittumisele loomingulis-teaduslikult läheneks ja oma tähelepanekuid üksikasjalikult, professionaalselt, tõelise kirega dokumenteeriks. Nõnda aasta-aastalt kasvaks kogemus ja ma arvan, et virtuoos, kes nt. analoogselt meteoroloogidega suudaks esitada enam-vähem adekvaatse viie päeva prognoosi - oma fekaalide kaalu ja kuju kohta, oleks vähemalt siin Balti regioonis tõsine hitt. No nagu kiiking või midagi.

Aga üldiselt on kurvakujuryytel väga hea. Ja shoulddrinkmore muidugi.

Kõik on suhteline. Ja näiv?

Mu töötoa seinal ripub Kroonika kalender. Cool, kas pole? Septembrikuu kalendripilt kujutab näiteks Priit Kuuske, kes annab demonstratiivselt suud oma elukaaslase, Beatrice´i rasedalt suurele kõhule. Ilmselt peaks see olema üks neist maailma ilusaimatest piltidest. "Iga lapseootel naine on ilus!"... või kuidas see nüüd käiski. See selleks. Võib-olla tõesti. Aga see Kuuse mõneti isane zhest ("Urrr, see kõht kannab minu eostatud last!") tõi mulle meelde põnevusfilmi "Alien". Seal toimus üldiselt palju lahedat, aga üks väikeseid kulminatsioone oli see, kui tulnukate käest päästetud räsitud olemisega Maa sõdalane järsku näost eriti ära vajus, mulisema ja mulksuma hakkas ja ta kõhust väike limane tulnukbeebi end välja rebis. (Ainult Ace Ventural on õnnestunud natuke veel coolimalt sündida). Ontlikule Maalasele on selline vaatepilt muidugi õõvastav.

Ent püüaks toimunut korraks vaadata tulnuksisaliku pilguga?

Milline liigutav vaatepilt võiks tema jaoks olla selle väikese limase (ja haisva, ma oletan?) kiskja esimene hädine möire... Ja kui rõve võib samas sellel sisalikul olla, kui ta vaatab Kroonika kalendrit ja mõtleb, et need, tema jaoks tulnukad on sünnitamas sellist väikest rõvedat uut mutanti.

Kujuteldav stseen Alieni filmist, kus mingi marslane inimesele suhu muneb (või mida iganes tehnikaga see eostamine ka käiks), ilmselt meil siin lembestseenide top kahte ei pääseks, aga sisalikest auditooriumi õrnahingelisema osa jaoks võiks see olla koht, mille peale hüütakse heldinult "Awwwwwwwww!". No nagu meie vaatame loodusfilmis, kuidas kilpkonnaemme väiksed munad rannaliiva sisse poetab.

Küsimus, kas maailmas ikka asjad on nii, nagu nad paistavad, on huvitanud ja huvitab paljusid uudishimulikke läbi aegade. Paljude meid ümbritsevate sündmuste täpsed tagamaad on ju meile ähmased. Vahel võivad tõeks osutuda stsenaariumid, mille peale isegi konspiratsiooniteoreetikud pole suutnud tulla. Aga kui me väga soovime tõde teada, saab versioonide (kui nad vähegi tõenäolised on) rohkust kindlasti positiivseks asjaoluks pidada. Olukorras, kus Rootsi ja Eesti kaaluvad taas Roswelli vraki välja kaevamist ja õnnetuse põhjuste uurimist, tahaksingi esitada oma versiooni. See versioon on saabunud kosmotelegrammi vormis, tulnukate poolt mulle paar aastat tagasi pähe installeeritud kolme briljandi kaudu. Tsiteerin:

"Tulekahju laeva pardal ja hilisema alla kukkumise põhjustas robotist piloot. Onaneerimisest tekkinud sädemeist võtsid tuld piloodikabiini kardinad".

Kas see versioon uurimiskomisjoni esimeses lõppraportis sisaldus? Kahtlen selles.

Nii et kõik ei pruugi olla nii, nagu paistab...

Võib-olla sisalikud ka munevad inimesse hoopis sellepärast, et nad ei viitsi neid väikseid monstrume ise kasvatada (või häbenevad - vaata kui kole ju!).

Nad ainult vist ei tea, et inimestel on enda lastelegi pühendumisega probleeme.