Kui ma tööle sõites või sealt naastes trollis parajasti ei maga, silmitsen ma ümbritsevaid inimesi. Päevast päeva ajaliselt enamvähem graafikus püsides hakkan ma vähehaaval ära tundma ja mäletama neid, kelle päevane liikumisrütm ja marsruut minu omaga kattub. Mõnes mõttes on nad justkui minu kamp, kes tulevad või lähevad minuga koos.
See vuntsidega mees tuleb peale Kullerkupu peatuses. Tekstuur ta näos on pisut räsitud ja karune, mis paneb oletama, et ilmselt töötab ta kuskil ehitusel või remonditöökojas. Aga ilme on tal alati nii mitte-eestlaslikult sõbralik ja soe.

Muidugi ta ei tea, et ka tema aitab mind ärgata.

See Courteney Coxilike näojoontega kolmekümnendates naine Koidu peatusest on aga väike mõistatus mu jaoks. Huvitav, kas tema alati-nii-neutraalne tõsine ilme peegeldabki kõike, mis temas on? Või on see tema trollinägu? Kuid isegi tema emotsioonitu näo jooned köidavad mind. Ma ei tea, võib-olla ma kujutan ette, et kui ta naeratab, siis teeb ta seda sama tütarlapselikult ja sädelevalt, nagu Monica "Sõprades".

Tööle minnes olen ma selles mõttes täpne, et jõuan praktiliselt alati sama trolli peale. Varem sõitsin ma regulaarselt viis minti varasemaga. Ja vahel tunnen ma kerget nostalgiat endise maailma järgi, mille teljeks oli see varasem troll. Kaotasin ma ju vahetusega mõned näod... näiteks tolle lüheldase jässaka keskealise mehe Nurmenukust, kelle sokuhabe, armiline näonahk ja kurjad pilusilmad moodustavad saatanlikeima profiili EVER! (Kui tüütu võib olla see igahommikune saba püksi toppimine ja sarvenukkide viilimine...). Naine, alati ta kõrval, on ehtperenaiselikult pisut volüümikas, malbe, täiesti tavalise välimusega. Millise võluv kontrast, milline võluv paar!

Hubased võõrad...

Aga võib-olla ei näe ma Luciferi enam kunagi, sest viis minutit varem end uksest välja sundida on minu jaoks robustselt vägivaldne kogemus.

Käin tast mööda need viis minutit. Igavesti.

Esteetikast veel.

Oma isikliku blogi loomisega seoses mõtlesin huvi pärast sirvida põgusalt ka mõningate kohalike staaride omasid. Siit-sealt kutsus lugema küll. Kurvakujuryytlit, ma kujutan ette, teab vist iga kohalik vähegi tõsisem blogija - talle lihtsalt viidatakse igal pool. Tähendab... ka mul tuleb ette hetki, kus tundub, et liiga paljud asjad on sitasti. Nukrust tuleb ette. Oo, ma tean, mis on nukrus! Aga Ryytli keiss on minu arvates absoluutselt uus tase. Just äsja, 16. septembril on ta kirjutanud muuhulgas nii:

"Laste sigitamine, rasedus, imetamine ja imikute ninnunännutamine on vulgaarsuse kvintessents. Läheb samasse ritta masturbeerimise, situmise ja suremisega. Vahel tabab mind peldikus selline post-coitum kurbusele sarnanev tunne, et pisarad tahavad silma tulla."

See algus kõlab ju küll poliitiliselt umbes sama korrektselt, nagu "NEEGER!" Ühendriikides :D Aga mõninga kaalutlemise järel olen ma peaaegu kindel, et pole olemas suurema karmavõlaga inimest, kui see, kellele sittumise ebaesteetilisus pisarad silmist välja võtab. Ma päriselt ei usu, et on olemas nukrameelsemat inimest, kui see, kes näiteks mõtleb oma järjekordse peldikukülastuse eel, et no tänase niigi suure masendusega ei saa ma endale lubada rohkem, kui MAKS pool junni!

Ehm... viimane aeg, et dieedid ei reguleeriks pelgalt seda, mis sisse õgime, vaid ka seda, mis ja millal persest välja tuleb. Innovatiivne. No miks mitte alustada näiteks sellest, et pärast kuut õhtul ei mingit sittumist.

Sedalaadi rahulolematusest lugedes libises mu mõte tagasi väikese alienpoisi teemale - sellele, millised võivad olla tema sirgumisega kaasnevad hingelised vaevad. Pole ju näiteks välistatud, et ei peagi paika mu hiljutine hüpotees, et marslasel ja inimloomal on esteetilisusest oluliselt erinev arusaam. Võib-olla peavad ka sisalikud esteetilisuse musternäidiseks just peenes proportsioonis inimolendit. Kuidas peab siis sisalikuemme oma teiseikka jõudma hakkavale põngerjale, kelle elutoa seinal ripuvad Jon Bon Jovi ja Samantha Foxi postrid, ütlema, et klassikaliste ilustandardite järgi oled sa tõesti üks paras kirvenägu, aga et ilu on vaataja silmades ja üleüldse... sisemine ilu on kõigest üle.

Millised nooruspõlve piinad!

Mis paneb omakorda meenutama asjaolu, kuivõrd paljude retside lapsepõlvest on oletatavalt leitud nende hilisemate tapatööde algpõhjused. Ma mäletan, et vähemalt üks kord on kuskil juhtunud, et koolitulistamise peategelane valib oma ohvriteks esmajoones need kaasõpilased, keda peetakse kenaks ja kes on populaarsed. Äkki ka käputäie tulnuksisalike inimpõlgliku frustratsiooni ("Alien" + järjed eksju) taga oli hoopis kadedus, ei muu.

"Kärva, iludus!"

Siit edasi libiseb mõte muidugi kohe teistegi väliselt mittetäiuslike lapsepõlve peale. No näiteks Freddy Krueger või Kapten Hook (Konkskäsi) juunior. Millised põlglikud pilgud juba kapteni emale sünnitusmajas osaks saavad, kui seda väikse, peaaegu nunnu, aga siiski värdja konksuga imikut nähakse! Ja mis nooruspõlv see kaptenile on, kui tema põhiroll on olla sõprade riietele nagiks, aidata kraavi läinud autot välja tõmmata või asendada ehitusel kraanat, kui see on katki.

Tagasi tulles esteetiliste kategooriate ja Kurva Ryytli juurde, on pisut kahetsusväärne, et ta endale oma suhtelises stiilipuhtuses mõningaid põhimõttelisi maitsevääratusi lubab. Pole olemas võikamat kontrasti, kui sõgeda Savisaarepõlguse üle ironiseerimine (vt. Sõnastiku alt "Savisaar ja Putin") päevikus, mis väärtustab eelkõige aristokraatiahõngulist esteetikat, tsiteerib rohkelt budismi ja taunib materialismist ja pealiskaudsusest töntsistunud inimlooma. Fuck! Selline okse keset üldiselt väga loetavat blogi tuletab meelde, kuivõrd inimesed me ikkagi kõik oleme. Väikse tähega. Ma ise pole oma mõlgutustelt enamjaolt just kuigi aristokraatlik ja inimülene: näiteks mõtlesin ma eile trennist tulles, kuidas mulle ei meeldi koerad, kellel on püstine tuttsaba, sest nad näevad oma palja persega välja, nagu tahaks nad 24/7 taha keeratud saada. Sellegipoolest meeldib mulle mõelda, et vähemalt kuskil mu ümber on neid, kes on oma arenguteel suutnud tõusta inimlikust labasusest kõrgemale. Ja mitte läbi kibeduse, vaid just nii - kuidagi aristokraatlikult ning väärikalt. Aga Ryytli Savisaarekäsitlust lugedes ma enam nii resoluutselt ei välistaks, et kord võib ta siiski astuda muuseumiriiulite vahel hõljuva tütarlapse juurde ja lausuda: "Tere. Käid sa siin tihti? Ma arvan, et ma tahaks sind praegu perse keppida".

Sitast veel. Ma ei jaga selles osas Ryytli põlgust. Vastupidi, oleksin võlutud, kui keegi sittumisele loomingulis-teaduslikult läheneks ja oma tähelepanekuid üksikasjalikult, professionaalselt, tõelise kirega dokumenteeriks. Nõnda aasta-aastalt kasvaks kogemus ja ma arvan, et virtuoos, kes nt. analoogselt meteoroloogidega suudaks esitada enam-vähem adekvaatse viie päeva prognoosi - oma fekaalide kaalu ja kuju kohta, oleks vähemalt siin Balti regioonis tõsine hitt. No nagu kiiking või midagi.

Aga üldiselt on kurvakujuryytel väga hea. Ja shoulddrinkmore muidugi.

Kõik on suhteline. Ja näiv?

Mu töötoa seinal ripub Kroonika kalender. Cool, kas pole? Septembrikuu kalendripilt kujutab näiteks Priit Kuuske, kes annab demonstratiivselt suud oma elukaaslase, Beatrice´i rasedalt suurele kõhule. Ilmselt peaks see olema üks neist maailma ilusaimatest piltidest. "Iga lapseootel naine on ilus!"... või kuidas see nüüd käiski. See selleks. Võib-olla tõesti. Aga see Kuuse mõneti isane zhest ("Urrr, see kõht kannab minu eostatud last!") tõi mulle meelde põnevusfilmi "Alien". Seal toimus üldiselt palju lahedat, aga üks väikeseid kulminatsioone oli see, kui tulnukate käest päästetud räsitud olemisega Maa sõdalane järsku näost eriti ära vajus, mulisema ja mulksuma hakkas ja ta kõhust väike limane tulnukbeebi end välja rebis. (Ainult Ace Ventural on õnnestunud natuke veel coolimalt sündida). Ontlikule Maalasele on selline vaatepilt muidugi õõvastav.

Ent püüaks toimunut korraks vaadata tulnuksisaliku pilguga?

Milline liigutav vaatepilt võiks tema jaoks olla selle väikese limase (ja haisva, ma oletan?) kiskja esimene hädine möire... Ja kui rõve võib samas sellel sisalikul olla, kui ta vaatab Kroonika kalendrit ja mõtleb, et need, tema jaoks tulnukad on sünnitamas sellist väikest rõvedat uut mutanti.

Kujuteldav stseen Alieni filmist, kus mingi marslane inimesele suhu muneb (või mida iganes tehnikaga see eostamine ka käiks), ilmselt meil siin lembestseenide top kahte ei pääseks, aga sisalikest auditooriumi õrnahingelisema osa jaoks võiks see olla koht, mille peale hüütakse heldinult "Awwwwwwwww!". No nagu meie vaatame loodusfilmis, kuidas kilpkonnaemme väiksed munad rannaliiva sisse poetab.

Küsimus, kas maailmas ikka asjad on nii, nagu nad paistavad, on huvitanud ja huvitab paljusid uudishimulikke läbi aegade. Paljude meid ümbritsevate sündmuste täpsed tagamaad on ju meile ähmased. Vahel võivad tõeks osutuda stsenaariumid, mille peale isegi konspiratsiooniteoreetikud pole suutnud tulla. Aga kui me väga soovime tõde teada, saab versioonide (kui nad vähegi tõenäolised on) rohkust kindlasti positiivseks asjaoluks pidada. Olukorras, kus Rootsi ja Eesti kaaluvad taas Roswelli vraki välja kaevamist ja õnnetuse põhjuste uurimist, tahaksingi esitada oma versiooni. See versioon on saabunud kosmotelegrammi vormis, tulnukate poolt mulle paar aastat tagasi pähe installeeritud kolme briljandi kaudu. Tsiteerin:

"Tulekahju laeva pardal ja hilisema alla kukkumise põhjustas robotist piloot. Onaneerimisest tekkinud sädemeist võtsid tuld piloodikabiini kardinad".

Kas see versioon uurimiskomisjoni esimeses lõppraportis sisaldus? Kahtlen selles.

Nii et kõik ei pruugi olla nii, nagu paistab...

Võib-olla sisalikud ka munevad inimesse hoopis sellepärast, et nad ei viitsi neid väikseid monstrume ise kasvatada (või häbenevad - vaata kui kole ju!).

Nad ainult vist ei tea, et inimestel on enda lastelegi pühendumisega probleeme.

Ma ei tea, mis sellest tuleb. Ja kas üldse tuleb. Esialgu huvitab mind ennastki, kuivõrd selline veebi mõtete talletamise võimalus mind motiveerib ja distsiplineerib. Tegelikult ju tahaks end kuidagi läbi aja kulgemas näha. Ma ju tean, et mõningane muutumine on toimunud: näiteks naljad, mis veel mõned aastad tagasi tundusid igavad, mõjuvad nüüd hoopis teisiti. Ja kuna mälu mul suhteliselt sitt on, siis äkki see veebi raiutud rada mõneti selgitab mulle hiljem mu motiive ja mõlgutusorbiite. Praegu jäävad paljudest uitmõtetest konkreetselt mällu vaid mõned üksikud, suurem osa neist lihtsalt sulandub mu mingisse üldisse nägemusse asjadest.
Eks ma mõnes mõttes olen üsna hiljaks jäänud, sest suuremad sünnitusvalud, mis puudutavad üldinimlike teemade mõista püüdmist, on ilmselt möödas. Aga äkki siia blogisse talletub näiteks mõni idee mõnest raamatust, mida olen lugenud, ja see minu võrk, mille sinna ümber koon. Või ükskõik-mis juhuslik tähelepanek tänavalt, mis keskmisest mõjuvam. Ega alati ei tea, millisest väiksest mõttest võib hiljem välja kasvada mingi hoopis võimsam struktuur. Nii et see blogi on siin selleks, et mul oleks mu oma sahver. Selline, kust midagi lihtsalt võtta ja tarbida, või siis edasi kasvama panna.
Kui sellest algusest siin täna kasvabki välja järgnevus, siis ei saa seda nimetada kroonikaks. Loodetavasti mitte. Kui, siis väga tinglikult. Sest kroonika on toimunud sündmuste jada lihtsakoeline peegeldus, mulle aga meeldiks, kui mu postitused ise saaksid ühtlasi olla ka uue materjali, inspiratsiooni allikaks - et nad suudaks toita iseennast. Vastasel juhul kujuneb sellest kõigest siin mingi jama.

Näis.