John Smith says:
mõtlen siin, et peaks enda nime ajalukku kirjutama. Esialgu alustan 18 meetri jooksu maailmarekordiga. Kui trenni edasi teen ja rohkem joosta jõuan, siis võtan ehk kolmanda kümne ka meeterhaaval ette. 31 ja 32 meetri jooksu MR on ka minuteada siiani püstitamata

Jack Johnson says:
anna aga minna. nii on võimalik päris palju rekordeid teha
Jack Johnson says:
ja väga suur põld on veel ees eri alade kombineerimises. miks vaid 10-võistlus? aga 11-võistlus? 8 ja 4 võistlus?

John Smith says:
pealtnägijas tembeldataks see kindlalt eesti nokiaks. Saaksin kuulsaks ja siis kõik endised kursakaaslased ajaksid rinna kummi ja ütleksid: "ma tunnen Teda"

Jack Johnson says:
ja mina ütleks SL õhtulehele: teadsin alati, et Johnis on sädet

John Smith says:
jaa... sellisel mitmevõistlusel on kindlalt perspektiivi. Kui nats ideed edasi arendada, võib tulla isegi 8-võistlus 16 alaga. Lihtsalt iga ala saab teha maksimaalselt poole jõuga. Siis 16x0,5=8

John Smith says:
mulle on muide juba pikemat aega imponeerinud kujutluspilt nt. viieteistkümnekhüppest

Jack Johnson says:
selgitad ehk?

John Smith says:
kolmikhüppe edasiarendus kehaliselt arenenumatele

John Smith says:
minu arust igast spordivõistlused kipuvad elust võõrandama - no mis kettaheide jms jama. Praktiline kasu puudub. Põhiline on see, et iga sportlane peaks enda järelt ära ka koristama. Kui ikka tahad sinna liivakasti hüpata, siis teed pärast korda ka rsk. Muidu ongi harjund, et kõik tehakse tema järelt ära. Ja kui viskad selle vasara, siis ei jäta seda songerdatud maad niimoodi, vaid lähed jooksed ja teed korda
John Smith says:
lõpptulemus oleks siis meetrid+aeg+stiilipunktid (kui korralikult korras)
/---/
John Smith says:
kui keegi küsib, miks ma nii lolli juttu räägin, siis ma vastan, et seda õpetas mulle tartu ülikool.

Kellel meist poleks igapäevaelus ette tulnud piinlikke hetki - selliseid, kus on tunne, et tahaks parem maa alla vajuda ja sinna jäädagi. Eriti kipuvad meelde jääma need apsud, mille tunnistajaks saab keegi, kes meile just parajasti silma on jäänud. Tuttav siis või võõras. Klassikalised on muidugi juhtumid, kus a la koperdatakse kedagi silmanurgast kõõritades prügikasti otsa või sõidetakse rattaga kaljult alla.

Täna otsustasin ma avada oma blogis ka väikese nõuandenurgakese. Mis seal salata - fännikirjade laviinis, kus muidu valdava enamuse moodustavad tütarlaste siivutud läkitused ettepanekuga "veidi lõbutseda", on selgel teisel kohal murekirjad. "Kuidas aru saada, et ma talle meeldin?", "Appi, mu mees on arvutisõltlane!" - tüüpiline. Just täna hommikul otsustasin, et need kõige-kõige põletavamad ja levinumad mured peaks mu postitustes aeg-ajalt käsitlemist leidma.

Niisiis tüüpiline probleemne olukord: ootamatult tatine nina.

On üks järjekordne hommik, mil loksute trollis tööle ja Teie vastasistmel leiab koha üks juhuslik kaunitar. Kui pilkudemäng algab, teate Te muidugi, kuidas alustada - Teie pilk lahkub mõneks ajaks temalt ja kompab veidi põlglikult "ühistransporti" enda ümber, sest on see ju üks kahetsusväärselt tobe eksitus, et siia labasuse keskele üldse sattunud olete... aga no just TÄNA juhtus see auto ju katki minema. Deem!
Sissejuhatuspingutus tehtud, ohkate te vargsi sügavalt, kui ootamatult lurtsatab ninasõõrmest välja koll.

Nii. Kuidas nüüd käituda, teades, et Teile on parasjagu suunatud miss universumi kohkunud pilk? Sellist olukorda on muidugi pisut keeruline otseselt enda kasuks pöörata, aga kogenud amatöörpsühholoogi ja eluvaatlejana julgen kinnitada, et selline lahing on võimalik vähemalt viiki mängida.

Niisiis ripub Teil ninast löga... mis Teie üldiselt cooli olekuga kuigivõrd ei harmoneeru. Kui Te nüüd rabelema hakkate ja paaniliselt tatti ninasse tagasi üritate tõmmata, näib see kõrvaltvaatajale tobeda eituse ja põgenemisena. Samuti on tobe (ja lapsik) tõmmata rabistades varrukaga üle nina. Kõige tähtsam on säilitada rahu. Võib-olla kõlab see pisut uskumatultki, aga parim variant on teha mitte midagi. Ülirahulikus reageerimises on nimelt teatav budaelement - see avab kõrvaltvaatajale Teie teise, niiöelda pehmema poole, olles vaimse tasakaalu ja sisemise rahu tõeliselt ehedaks demonstratsiooniks.
Kindlasti ei tohiks selles kohas üle mängida - pärast kolliintsidenti lihtsalt sõrmed vaheliti kuklale sõlmida ja istmetoele nõjatudes õndsalt naeratada mõjub võltsilt. Pealegi oleks taoline eufooriasegune rõõm vähem buda.

Huvitav, mitu korda on juhtunud, et Bush istub kogemata tuumakohvri peale ja nupp läheb sisse?